Söödaratsioonide koostamise tehnika on üldjoontes alljärgnev:
- Söötmisnormide tabelitest leitakse looma päevane toitefaktorite tarve.
Põhitoitefaktorid on veistel metaboliseeruv eneriga, metaboliseeruv proteiin (noorveistel seeduv proteiin), kaltsium, fosfor.
Ülejäänud toitefaktorite (mineraalelementide, vitamiinide) puhul lähtutakse toitefaktorite kontsentratsioonimäärast ja looma poolt tarbitud kuivaine kogusest. - Tehakse kindlaks kasutatavate söötade toitefaktorite sisaldus.
- Määratakse kindlaks põhisöötade (kore- ja mahlakad söödad) kogused.
- Leitakse, kui palju energiat ja teisi arvestuses olevaid toitefaktoreid jääb põhisöötadega rahuldamata (puudujääk = tarve - põhisöötadega kokku).
- Puudujääk kaetakse jõusöödaga. Kui jõusöödaga ei ole võimalik kogu puudujääki katta, tehakse parandus põhisöötade kogustesse.
- Kaltsiumi, fosfori ja vajadusel ka ülejäänud mineraalelementide puudujäägi (kui see esineb) katteks valitakse sobiv mineraalsööt ja arvutatakse selle vajatav kogus.
- Kui söötade kogused on paika pandud ja nendega saadavad toitefaktorid leitud, saab välja tuua, kui palju on ratsioonis toitefaktoreid kokku ja kui suur on vahe võrreldes tarbega.
Toitefaktorite lubatavad kõrvalekalded: energia osas +1...2 MJ, metaboliseeruva proteiini liig võib olla kuni +200...250 g. Vatsa proteiini bilanss peab olema võimalikult nulli lähedane või nõrgalt positiivne. Kaltsiumi ja fosforitarve peab saama kaetud. Kaltsiumi puhul tuleks lähtuda Ca:P suhtest, fosforit võib maksimaalselt olla veerandi võrra üle tarbenormi.