Suuretoodangulistel lehmadel peab kontrollima ratsiooni söödavust.
- Suuretoodangulised lehmad võivad laktatsiooni esimesel poolel süüa päevas rohusöötade kuivainet 7...10 kg, laktatsiooni teisel poolel 9...12 kg, kinnislehmadel võib see olla üle 12 kg.
- Söötmisnormides on toodud keskmised kuivaine kogused, mida lehm on suuteline ööpäevas ära sööma. Täpsemini kui kuivainenorm, iseloomustavad ratsiooni söödavust kuivaine tarbimise piirmäärad. Loom võib tarbida sööda kuivainet väga erinevates piirides ja sellepärast arvestatakse enamasti kuivaine optimum-, miinimum- ja maksimummäära. Lehm on võimeline sööma kuivainet keskmiselt 3,0...3,5% oma kehamassist, suuretoodangulised lehmad kuni 4%. Et söödaratsioon tagaks ka loomale täiskõhutunde, ei tohiks see näitaja alla 2% olla.
- Oluline on kontrollida ratsiooni kuivaine toorkiusisaldust. Optimaalseks peetakse veiste puhul 15...25 %-list toorkiusisaldust. Suurte jõusöödakoguste kasutamise korral tekib oht, et see näitaja võib langeda alla 14%, põhjustades sellega ebasoovitavaid nihkeid vatsaseedes. Kui ratsiooni kuivaine toorkiusisaldus kipub alla 14% langema, tuleks suurendada toorkiurikaste söötade osatähtsust ratsioonis ja vähendada toorkiuvaeste söötade koguseid.
Suuretoodangulistel (>30 kg) lehmadel ei tohiks toorkiudu olla ka üle 20%, sest siis väheneb söömus. Praktikas tuleks soovitada efektiivse kiu olemasolu, see tähendab, et etteantav sööt peab veiste eesmagusid (vatsa) seestpoolt torkima/ärritama, et tekiks piisavalt sülge eesmagudes tekkinud hapete neutraliseerimiseks.
- Proteiini peaks lüpsilehmadel ratsiooni kuivaines olema sõltuvalt toodangust 14...18%. Kinnislehmadel piisab, kui proteiini on 12,5...13%. Kui ratsioonis on metaboliseeruv proteiin ja vatsa proteiinibilanss tasakaalus, peaks ka proteiinivajadus kaetud olema. Kõiki arvestuskategooriaid eraldi välja tuua pole vaja.
- Lehmade söödaratsioonide koostamisel tuleb arvestada ka vatsa proteiini bilanssi (VPB), mis näitab kui hästi on mikroorganismidele kättesaadav eneriga tasakaalustatud vatsas lõhustuva proteiiniga. Kui VPB on positiivne, jääb osa lõhustumisel tekkinud ammoniaagist vatsamikroobide poolt kasutamata (proteiini palju, energiat vähe). Negatiivse VPB korral on vatsamikroobid võimelised siduma rohkem proteiini lõhustumisprodukte kui nad söödaratsiooniga saavad (energiat rohkesti, proteiini vähe).
Mõlemal juhul jääb osa vatsamikroobide sünteesipotentsiaalist kasutamata. Optimaalne on, kui VPB on null või selle lähedane (nõrgalt positiivne).
Suhteliselt väikese proteiinisisaldusega rohusöödad, teraviljajahud, juurvili ning kartul annavad negatiivse VPB, proteiinirikkad rohusöödad ja proteiinsöödad muudavad lehma VPB positiivseks.
- Energia kontsentratsioon ratsiooni kuivaines peaks laktatsiooni tipp-perioodil olema 11...12, laktatsiooni lõpul 10...11, kinnisperioodil 9 MJ/kg.
- Piimatootmise ökonoomsust saab hinnata selle järgi, kui palju kulutatakse metaboliseeruvat energiat ühe kilogrammi piima tootmiseks. Suuretoodangulisel lehmal kulub ühe kilogrammi piima tootmiseks (koos elatussöödaga) 6...8 MJ, väiksetoodangulistel 1,5...2 korda rohkem.
- Jõusööt ei ole veistele põhisöödaks ja selle osatähtsus ratsiooni kuivaines võiks olla 30...50%, suuretoodangulistel, samuti negatiivsel energiabilansil lüpsvatel lehmadel kuni 60%. Ühe kilogrammi piima tootmiseks kulub enamasti 300...500 g jõusööta.
- Täisratsioonilise segasööda söötmisel jälgitakse ka söödasegu üldist kuivainesisaldust. Optimaalseks tuleks lugeda 50%-lise (45...55%) kuivainesisaldusega segu.
- Kaltsiumi ja fosfori tarbe katmisel tuleb arvestada ka nende elementide omavahelist suhet. Vastpoeginud lehmadel ja laktatsiooni tipp-perioodil on optimaalne suhe 2:1, laktatsiooni II poolel 1,6:1, kinnislehmadel (1,4...1,6:1) ja poegimiseelsel perioodil kitsam (1,4:1, välja arvatud anioonisete mineraalide söötmise korral - siis 4:1) (Uurimistulemusi ja seisukohti piimalehmade söötmisel).